Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid

Kai Aareleid “Vene veri”

“Saage minust õigesti aru,” ütles perenaine, “mina ei ole kirjandusinimene, mitte pisinatukenegi. Enne seda,” ta viipas käega poe poole, “oli mul siin lõngapood. Jajaa. Lõngad, vardad, niidid, sellised asjad, neid ma tunnen. Raamatuid ma lihtsalt armastan. Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel […]

Kai Aareleid “Vene veri” Read More »

Erilised hetked elus – Muhu Katariina kirikus

Ma olen rääkinud, et Muhu Katariina kirik on mu jaoks oluline paik, laadimise koht. Ükskord kui olin jälle sinna läinud, üksinda seekord, juhtus päris ime. Istusin seal ja mediteerisin-palvetasin, kui sinna tuli väike salk välismaa turiste, rootsi naised. Uudistasid kirikus ringi ja äkki, täiesti spontaanselt, hakkasid mitmehäälselt laulma. See oli … imeline! Kõlas nagu kauneim

Erilised hetked elus – Muhu Katariina kirikus Read More »

Erilised hetked elus – Aveiros

Teate, see lugu oli nii, et olin jällegi ühel (tasuta) reisil, Portugalis seekord ja Aveiro linnas. Hurmav vana ülikoolilinn. Seal oli väike väljak, nagu ikka vanades lõunamaa linnades ja seal väljakul armastasid õhtuti inimesed koguneda. Mitte nagu meil, kus tänavad õhtuti välja surevad, vaid seal saadakse õhtuti kokku, jutustatakse, naerdakse, muljetatakse, ollakse koos. Noh ja

Erilised hetked elus – Aveiros Read More »

Erilised hetked elus – Eiffeli torn

See oli muidugi väga kitšilik ja klišeelik, aga väga eriline hetk elus. Nicole oli tillukese Renault’ roolis, suur ja veetlev naine, rattad tõusid Pariisi ringteedel hoogsaid kaari võttes üles ja daami üks käsi oli püsivalt autosignaalil. Peatusime pimeda tööstushoonet meenutava maja ees ja Nicole juhatas meid kerge jooksuga laiadest treppidest üles. „Oi, ma olen närvis,

Erilised hetked elus – Eiffeli torn Read More »

Heinrich Harrer „Seitse aastat Tiibetis. Minu elu Dalai Laama õukonnas“

Huvitav autobiograafiline raamat inimese vabaduseihast, vastupidavusest, truudusest, saatusest. Lõpp on kurb, nagu me teame, sest 1959, pärast puna-Hiina sissetungi, Dalai laama põgenes Indiasse eksiili. Film mulle ei meeldinud, aga raamatut tasub lugeda.   Pildil Dalai Laama 4-aastasena. Pilt Wikipediast.   Dalai laama kodulehekülg, kus on väga palju väga häid fotosid. Views: 1

Heinrich Harrer „Seitse aastat Tiibetis. Minu elu Dalai Laama õukonnas“ Read More »

Tendzin Gjatso “Vabadus paguluses. XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso autobiograafia”

“Kuni püsib ilmaruum ja on elusolendeid, jäägu seniks minagi hajutama muresid!”   “Mõistel dalai-laama on erinevate inimeste jaoks erinev tähendus. Mõnele tähendab see, et ma olen elav Buddha, kaastunde bodhisattva Avalokiteshvara maine kehastus. Teistele jälle ütleb see sõna, et ma olen «jumalkuningas». 1950. aastate lõpul tähendas see, et ma olen Ülehiinalise Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee

Tendzin Gjatso “Vabadus paguluses. XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso autobiograafia” Read More »

Arturo Pérez-Reverte “Lõuna kuninganna”

Lk. 249 “Raamatute eelis, nagu ta El Puerto de Santa Marías oli avastanud, seisnes selles, et kaante vahele kätketud elud, lood ja mõtisklused said lugeja osaks, nii et too ei olnud raamatu lõppedes enam sama, kes seda avades. Paljud neist lehekülgedest olid väga tarkade inimeste kirjutatud ja neis ei pidanud iialgi pettuma, kui vaid lugedes

Arturo Pérez-Reverte “Lõuna kuninganna” Read More »

Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm“

Eesti kadunud külaühiskonnast lapse silmade läbi uue vabariigi alguses. Tolmune ja hääbuv, aga armas ilus-valus. Tänuväärne, et Andrus Kasemaa (s. 1984) on võtnud vaevaks need meie lapsepõlvede mälupildid kirja panna. Mõtled ju ikka oma lähedastele vanadele, et oleks ikka pidanud käima ja küsima. Näed nüüd, keegi on võtnud ja käinud ja küsinud ja kirja pannud

Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm“ Read More »