“Saage minust õigesti aru,” ütles perenaine, “mina ei ole kirjandusinimene, mitte pisinatukenegi. Enne seda,” ta viipas käega poe poole, “oli mul siin lõngapood. Jajaa. Lõngad, vardad, niidid, sellised asjad, neid ma tunnen. Raamatuid ma lihtsalt armastan. Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski. Vaat nii. Võtke veel kooki.” (lk. 134)
“Räägin siin sinuga, Aleksandra, ja samal ajal on see mu tütar, kellele jutustan. Iga mu sõna ja mõte on teele saadetud tema suunas. Ma ei tea, kas ta mõistab mind. Kas inimene üldse teist inimest mõistab. Aga kui keegi mind kuulab, on see tema. Nii nagu mina olin oma emal ja tema omal ja tema omal. Meil käib see nii. Loodan, et ühel päeval on ka mu tütrel tütar, kes teda kuulab. Emal peab olema tütar. Pojad on teinud minust teise inimese ja andnud mu elule uue mõtte, aga tema on minu päike. Õieti küll sadu, kauaigatsetud värskendav vihm, mis uhub ihult tolmu, vaigistab janu. Tema ei lase mul end kunagi üksi tunda.” (lk. 67)
Ilus raamat.
Views: 4