Teate, see lugu oli nii, et olin jällegi ühel (tasuta) reisil, Portugalis seekord ja Aveiro linnas. Hurmav vana ülikoolilinn. Seal oli väike väljak, nagu ikka vanades lõunamaa linnades ja seal väljakul armastasid õhtuti inimesed koguneda. Mitte nagu meil, kus tänavad õhtuti välja surevad, vaid seal saadakse õhtuti kokku, jutustatakse, naerdakse, muljetatakse, ollakse koos. Noh ja seal väljaku ääres oli väike, tõesti tilluke, kohvik või baar või kuidas neid sealmaal nimetatakse ja ka seal said inimesed õhtuti kokku. Antonio viis meid sinna, see oli tema kodulinn ja seal said tema sõbrad kokku.
Ta tahtis mulle nii väga midagi näidata. Aga mina olin väsinud. Ma olin tõesti nii väsinud, nagu ainult reisil võib olla, ma ei tahtnud enam ühtegi vaatamisväärsust ega elamust, tahtsin ainult hotelli magama. Aga tema tahtis mulle nii väga midagi näidata. „Oota veel! Oota veel natuke! Kohe-kohe!“ Ja mina muudkui ootasin ja ootasin, endal väsimusest juba halb. Teised jõid, mina kannatasin.
Ja siis lõpuks, kui ma olin juba sõnalausumata lahkumas, nad tulid, veel hiljem kui oodata, nagu lõunamaal kombeks. Antonio sõbrad. Antonio noored sõbrad, kaasas kitarrid. Ja nad istusid maha ja hakkasid laulma ja mängima. Lihtsalt said õhtul baaris kokku ja enda lõbuks musitseerisid. Nad laulsid seda laulu, kogu hingest ja lõunamaa temperamendist ja naersid. Ma olin ümberkukkumiseni väsinud, aga Antoniole lõpmata tänulik. Ta sai aru, mida ma igatsen. See on just see!, saadakse kokku, ollakse koos, lauldakse ja mängitakse pilli, kuigi pikk päev on seljataga ja homme on tööpäev, aga luuakse endale see hetk, väsimus moondatakse energiaks ja hing laetakse rõõmuga.
Pilt Aveiro linnast kusagilt Internetist.
Views: 1