„On mälestusi, milled hing tahtmatagi tõrjub alateadvusesse, kust need äkkiarvamata jälle pinnale kerkivad, siis kui neid kõige vähem ootad. Need on meie hinge haavad, võitluses saadud, mis paha ilmaga valutavad kui sõjaarmid. Ei aita, et meie teadlik tajun on neile mälestustele juba ammu kätte juhatanud nende õige paiga. Võime neid tühiseks pidada, neid põlatagi, võime madame de Staël’i nõu järgides vähehaaval tõusta niinimetatud suuremeelsele kõige mõistmise, kõige andestamise astmele, aga meie ei saa neist siiski täiesti lahti. Need otsekui üha uuesti kangekaelselt koputavad meie hinge uksele nõudes sisselaskmist. Kindlasti ongi mõistlikum lasta nad hetkeks sisse, seda kauemini püsivad nad pärast jälle oma sulus.“
Aino Kallas „ Mu saatuse maa“ lk. 156.
Pilt Wikipediast.
Views: 1