Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid logo round extra small

Erilised hetked elus – Helsingi lennujaamas

Lendamine on muidugi väsitav ja see oli ka hiline lend ning vaatamata südasuvele oli Helsingis maandudes väljas juba päris pime. Ja see peale ja maha liikumine, see on hirmus tüütu, muudkui seisa ja oota ja oota, kuni kõik on hanereas oma kohmitsemised ära kohmitsenud. Punk i peal on muidugi see, kui pärast kurnavat lendu tuleb veel bussile ronida. Viimasel ajal olen ühtelugu sattunud just sellistele lendudele, peale mida tuleb veel täistuubitud bussis lennukilt lennujaama sõita. Inimesed on muidugi viisakad, aga siiski, kui oled väsinud ei ole keegi väga tähelepanelik ja hooliv. Mis seal ikka, tuleb kannatlik olla ja mitte välja teha.

Novot, olime Helsingis maandunud, oma kimpsud kompsud kokku korjanud, järsust kõrgete astmetega lennukitrepist alla saanud (ma alati imestan, kuidas Inglismaa kuninganna seda teeb!), lennujaamas alatasa lõõtsuva tuule käes bussini rutanud ja kiiresti peale kobinud. Buss oli päris täis, enamus seisid püsti, sest neis lennujaama bussides on ju vaid mõned istmed. Aga buss ei pannud uksi kinni ja ei hakanud ega hakanud sõitma. Ma olin tõesti väsinud ja tüdinud ja hakkasin otsima selle viimaseid kannatlikkuseraasusid proovilepaneva viivituse põhjust. Ja mis ma näen. Seisavad lennuk ja buss ja nende vahel vanemad härra ja proua, mõlemal suur ostukott käes. Teate küll, selline kauni kujundusega, paelast sangadega papist kott, mida kallites ostukohtades antakse. Seisavad seal, hoolitsetud ja elegantsed, kuid selges nõutuses ja arutavad midagi ärevalt omavahel vaadates kord ühe kord teise avatud bussiukse poole. Ja bussi ustest ja akendest vaatavad neid sama hämmeldunud, kuid väsimusest tülgastunud reisijad. Keegi neile midagi ei hõika ega kiirusta neid tagant, ühtegi teenindajat näha ei ole, kõik vaatavad ja ootavad vaikides ja mina tunnen, kuidas väsimusest ja situatsiooni koomilisusest tikub mulle vägisi hüsteeriline naer peale. Ja just sel hetkel, kui ma mõtlen, ilmselt kogu bussitäis rahvast samuti, et ma tõesti enam ei suuda, hakkavad härra ja proua üheaegselt, justkui nõelast torgatuna liikuma ja tormavad bussile, kumbki ise uksest. Buss sulgeb peaaegu nende kandu riivates uksed ja kihutab lennujaama poole. Kas nad arutasid kummast uksest bussile minna või kuhu see buss üldse sõidab või kas nad ikka mahuvad sellele või miks kõik need inimesed neid nii kummaliselt vaatavad?

Views: 2

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *