Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia
Eile tuli mulle meelde, kuidas ma ükskord kõndisin tühjal Müürivahe tänaval ja mulle tuli nunn vastu. Udune ilm oli ka. Kui te ei saa aru, mis selles nii erilist oli, siis minge Müürivahe tänavale, sinna lõpupoole ja kujutage ette, et on udu ja kõnnite seal ja nunn tuleb vastu. Eriline! Imeline. Pildil on Müürivahe […]
Erilised hetked elus – nunn Müürivahe tänavas Read More »
Ükskord, juba tükk aega tagasi, ma mõtlesin, kas ma võiksin olla kunstnik. Mitte selles mõttes, kas mul annet jaguks, nagunii pole ju täheldanud, et jaguks, vaid selles mõttes, kas ma suudaks olla pidevalt, või vähemalt väga sageli, loomisseisundis. Kas suudaksin olla kogu aeg sellises seisundis, et vaim peale tuleks. Kunstnikke ja kunsti on muidugi igasugust,
Saale Kareda kirjutab (26.aprill 2013) „Sirbis“: „Maailmas, kus elame, on nn reaalsus ja inimese sisereaalsus energeetilis-informatiivsete struktuuride kaudu lahutamatult seotud. Tänapäeva maailma meeletu keskkonnasaaste peegeldab tegelikult nende inimmasside sisemaailma, kes ei vaevu oma siseilma korrastama. Võiks lausa öelda, et sisekaemuseks võimeliste inimeste hulgast meie planeedil sõltub inimliigi edasikestmine. /…/ Metafüüsilistest tasanditest kõneleva muusika vastuvõtmiseks võiks
Saale Kareda sisemine ja väline ruum Read More »
“Oo, see maja, mis lõhnab puunikerduse, kuivanud ja elavate lillede järele! Sõbralik gootika, hubane hiilgus; imeline vaade terrassilt, igast aknast. Ja kõik: õhk, valgus, lõhnad, portreed, raamatud ning vaikus ja kõnekõmin – kõik on mähkunud kose vaibumatusse mühasse… Minu vanaema magamistoa aken avanes kose poole. Mustvalge gooti mööbel; hele punaste lillekestega sits; portreed, vaasid, mälestused.
Sergei Volkonski “Kodumaa”. Read More »
1. Kuuluvustunne 2. Turvatunne 3. Kooskõla loodusega 4. Pühitsetud ruum Kuuluvustunne ja kontekst oma elukogemuste tõlgendamiseks. Maanda ennast, kujutle juuri maasse ajamas. Määra oma asukoht planeedil. Koht, kus tunned ennast iseendana, õpid ennast tundma ja saad teada milliseks võid saada. Kodu kinnitab, et oled vastuvõetav nagu oled, see innustab riskeerima viimaks ellu unistusi. Asjad, mida
Denise Linn „Kodu hingele“ Read More »
Igal suvel olen tahtnud vähemalt korra käia Muhus Katariina kirikus ja kui veidi rohkem aega, siis ka Saaremaal Karja kirikus. Eelmisel suvel ei saanud käia, ehk sel aastal ikka saan. Fotod on mu enda tehtud. Views: 2
Erilised hetked elus – laadimise kohad Read More »
See lugu oli nii, et ma olin 1998. aastal Floridas Disney Epcoti teemapargis (jaa-jaa, jälle üks tasuta reis!) ja vaatasin seal mingit filmi. Filmi sisu ma enam ei mäleta, aga filmis mängis taustaks ilus muusikapala. Kahjuks filmi tiitrites muusikapala nime ega autorit ei olnud, kuid pala meloodia jäi mulle eredalt meelde. Pea kümme aastat igatsesin teada
Erilised hetked elus – Akvaarium Read More »
Ma olin Roomas (Rooma, ahh Rooma, sinna ma ihkan tagasi!) Vatikani kunstimuuseumis ja seal skulptuuride saalis märkasin põnevaid kujusid. Nimelt ühes klaasruumis istusid valgetes kitlites teadlased ja uurisid väga keskendunult vanu skulptuure. See oli lummav pilt, mis minu suureks rahuloluks õnnestus mul jäädvustada. See õnnestub väga harva. Views: 2
Erilised hetked elus – Põnevad kujud Read More »
Iga väikelapsega kokkupuutuva inimese kohustuslik kirjandus. Nn. teaduslik raamat, kuid lihtne ja ladus lugeda. Neile lapsevanemaile, kel pole muud valikut kui laps varakult lasteaeda panna, eriti tavalasteaeda, on see valus lugemine. Raamatu põhisõnum on, et lasteaed ei ole väikelapsele hea. Väikelapsele on vaja parimaks arenguks vanemate lähedust, seda nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Lk. 14
Liisa Keltikangas-Järvinen “Väikelapse sotsiaalsus” Read More »
See on avaldamata käsikiri*, autobiograafia, kirjutatud 1991. 20 aastat varem kirjutatud autobiograafia, mis käsitleb peamiselt ametialast elu (Nikolai Kusmin oli tuntud Eesti arhitekt) on avaldatud, kuid see käsikiri puudutab eraelu ja väga isiklikke eraelulisi seiku. Õieti on see vana mehe piht, kirja pandud 85 aastaselt, 3 aastat enne surma. Käsikirja lõpus selgub, et ta tõesti
Nikolai Kusmin “Elusümfoonia“ Autobiograafiline poeem Read More »