Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid logo round extra small

Liisa Keltikangas-Järvinen “Väikelapse sotsiaalsus”

Iga väikelapsega kokkupuutuva inimese kohustuslik kirjandus. Nn. teaduslik raamat, kuid lihtne ja ladus lugeda. Neile lapsevanemaile, kel pole muud valikut kui laps varakult lasteaeda panna, eriti tavalasteaeda, on see valus lugemine. Raamatu põhisõnum on, et lasteaed ei ole väikelapsele hea. Väikelapsele on vaja parimaks arenguks vanemate lähedust, seda nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Lk. 14 “Meie kasvatuskultuuri kuuluv uskumus, et raskused karastavad, pärsib lapse eakohast arengut.”

 

Lk. 14 „Füüsilisest arengust rääkides üldiselt mõistetakse, et esmalt peab laps saavutama konkreetse oskuse, ning alles siis võib teda suunata olukordadesse, kus seda oskust ka tegelikult vaja läheb. Ei eeldata, et küllap elu ise õpetab. Näiteks last, kes ei oska ujuda, ei lükata ju merre mõttega, et küllap ta kuidagi ikka välja ujub. Ja last, kes ei oska uisutada, ei panda jäähokit mängima, lootuses, et ehk kaaslased õpetavad teda ka uisutama.

 

Hoopis teine lugu on psühholoogiaga. Lapse arengu kontekstis kasutatakse ekslikult metafoori tühjast arvutimälust, kuhu saab kõikvõimalik infot sisestada igas vanuses ning suvalises järjekorras – piisab vaid arvuti programmeerimisest ning käivitamisest. Usutakse, et laps suudab sotsiaalseid oskusi omandada rühmas, isegi kui ta arengutase sellele ülesandele veel ei vasta. Ka siis, kui mudilane alles hädavaevu mõistab, et peeglist nähtav pilt on tegelikult ta ise, rääkimata sellest, et ta oskaks enese kohta kasutada sõna „mina“ ja seda sõna ka oma nimega ühendada. Ei mõisteta, et sellistes olukordades vajab laps veel tuge.

 

Igal vanuseetapil on kindlad arenguülesanded, millele lapse suunamine peaks rajanema. Psüühilise arengu kontekstis ei ole aga asjad nii selged kui füüsilise puhul. Meie kasvatuskultuuri kuuluv uskumus, et raskused karastavad, pärsib lapse eakohast arengut. Näiteks kui lektor räägib, et õrnas vanuses last tuleks teatud kogemuste eest kaitsta või säästa, küsib peaaegu alati keegi publiku seast, et kas poleks ikkagi tore, kui laps juba aegsasti raskuste ületamise kunsti õpiks.

 

Paraku raskused iseenesest inimest ei kasvata, pigem on nõnda, et valel ajal (ebasobival arenguetapil) tekkinud probleemid võivad toimetulekusuutlikkust hoopis pöördumatult kahjustada. Lastele saab raskuste ületamist õpetada nõnda, et esmalt kujundatakse neis piisav annus eneseusku, seejärel alles arendatakse probleemidega toimetulemise oskusi. Laps peab tajuma, et teda ei jäeta ta muredes üksi. Valel ajal raskustesse sattumine ei arenda mitte kedagi, vaid pigem pärsib arengut.“

 

Lk. 16 „Kõik see, mis lapse elus enne kolmandat sünnipäeva toimub, moodustab ta isiksuse arengu jaoks olulise baasi. /…/ Nii et kui sel etapil tekib mõni oluline defitsiit, tuleb tagajärgi likvideerida terve elu.“

 

Lk. 16 Uuemad aju-uuringud kinnitavad esimeste eluaastate olulisust. /…/ Hiljem tõestati ajuskaneeringute abil, et varajased hoiutingimused kujundavad ka inimese ajutegevust, aktiveerides teatud seoseid ning kustutades teisi. Need muutused säilivad täiskasvanueani välja. /…/ Varajased hoiukogemused programmeerivad aju toimima teatud moel ning kolm esimest eluaastat on siinjuures eriti õrn iga.

 

Näiteks võib imik karta üksindust – temas tekib ebakindlus, mis annab ajule signaali, et nüüd peab olema ettevaatlik. Aju reageerib stressiga. Tegemist ei ole lihtsa reaktsiooniga, mis läheb kohe üle, kui turvatunne naaseb (nagu täiskasvanute puhul tavaliselt kombeks). Väikelapse kujunemisjärgus aju vahendajaainet mõjutab see sõnum püsivalt. Ebasoodsad hoiutingimused programmeerivad aju toimima spetsiifilisel moel: „kurja maailma suhtes“ tuleb pidevalt valvel olla. Soodsad hoiutingimised seevastu suunavad lapse aju koostööle ehk sotsiaalset vastastikust mõju aktsepteerima.

 

/…/ Aju-uuringute käigus tõestati sedagi vana väidet, et kiindumussuhe imiku ning esmase hooldaja vahel kujuneb lapse arengu nurgakiviks. See ei toimi aga nii, et esimesed eluaastad määravad lõplikult arengu suuna, vaid esimeste eluaastate harmooniline arengukeskkond tagab hilisemaks eluks vajalikke ressursse.

 

Lk. 19 Varajase arenguetapi võtmeküsimus on kiindumussuhte loomine oluliste täiskasvanutega. See on lapse sotsiaalse kujunemise ja sotsiaalsete oskuste baas, aga ka kognitiivse arengu nurgakivi. Turvalise kiindumussuhte käigus rajab laps nii mina-tunnet (käsitlust iseendast iseseisva olendina) kui ka käsitlust sellest, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad. Mina-tunde arengust johtuvad enesekontroll ning emotsioonide regulatsioon, mis omakorda kujunevad sotsiaalse kompetentsuse elementideks.

 

/…/ Inimese mina-tunde areng on kellegi teise kätes. Soodsad hooldustingimused tekitavad beebis tunde iseenda väärtuslikkusest, tekitades head enesetunnet ning kõrget enesehinnangut. Puudulik kasvukeskkond seevastu kajastub hiljem negatiivses minapildis, ülikriitilises suhtumises teistesse ning probleemsetes sotsiaalsetes kontaktides tervikuna. /…/

 

Tunnete regulatsioon tähendab esmalt seda, et täiskasvanu aitab mudilasel emotsioonide virvarriga toime tulla, jälgides lapse meeleolusid ning suunates tegevusi vastavalt sellele. Hooldaja peaks lapses positiivseid tundeid tekitama, aidates vajadusel negatiivsetest emotsioonidest üle saada. Täiskasvanu toetab lapse turvatunde teket ning lohutab, kui väike inimene on hirmunud või kurb. Ta rahustab ärritunud mudilast – juhul kui too ei suuda ise rahuneda. Ta tegutseb lapse huvides, kui too veel ise hätta jääb. Täiskasvanu reguleerib lapse tundeid, äratab positiivseid emotsioone ning leevendab negatiivseid. Selle kõige tulemusena muutub mudilane tasapisi iseseisvamaks, hakates peagi juba ka ise oma tundeid reguleerima. Aga kõik siinkirjeldatu eeldab sooja suhet hoidja ja lapse vahel – mõlemad peavad teineteisele väga olulised olema ning laps peaks oma hooldajat usaldama.
Emotsioonide regulatsioon, meeleolude kontroll ning enesekontroll on sotsiaalsuse võtmeküsimusteks. /…/

 

Lk. 56 Süstemaatiliselt hakati päevahoiu mõju lapse arengule uurima 1970ndail ning juba esimesed tulemused tekitasid hämmastust. /…/ Esiteks selgus, et hommikust õhtuni kestev kollektiivis viibimine tekitab väikelastele stressi. Lisaks ilmnes uurimistulemustest, et varakult alanud pikad koduvälised hoiupäevad korreleerusid rahutuse ning agressiivse käitumisega ka hiljem koolieas.

 

Lk. 63 Mis on päevahoius otsustavaks kortiosooli vallandavaks teguriks? /…/ Watamura arvates on riskifaktor lapse liiga varajane rühma sattumine: igapäevased komplitseeritud nõuded mõjuvad mudilasele kahjulikult, ning ka pidev kollektiivis viibimine ehk püsiv suhtlemine on väsitav töö. /…/

 

Seevastu osutuvad eakaaslased 2.-4. eluaastal juba tõeliseks väljakutseks. Näiteks on kaheaastane innukas kontakteeruja, kuid paraku napib tal suhtlemiseks vahendeid. Mistõttu ei arenda selles vanuses hommikust õhtuni kestev seltskond kuidagi sotsiaalseid oskuseid, vaid pigem tekitab stressi. Negatiivsed suhtlemiskogemused ei õpeta ega arenda mudilast, vaid kergitavad ta stressihormooni taset. /…/

 

Rühmas toimetulek ei ole 2-3 aastaste mudilaste arenguülesanne. Stress on seda suurem, mida rohkem peab laps teistega kontakteeruma ja mida vähem on tal oma nooruse tõttu selleks oskusi. Kui laps läheb kollektiivi hilisemas eas, selleks sobivas vanuses, ei kasva stressitase enam päeva jooksul. Seda väidet kinnitab fakt, et väikestes pererühmades mudilaste kortisoolitase ei tõusnud.

 

Uurimustulemustest on selgunud, et vanemate lähedus aitab mudilase stressitaseme tõusu takistada, Seda on muuhulgas tõlgendatud looduse abinõuna kaitsta arenevat aju kortisooli kahjuliku mõju eest. Kui laps satub stressisituatsiooni ning kui tal endal ei ole sellega toimetulekuks veel vahendeid, võib vanemate juuresolekust abi olla. Lasteaedades on aga enamasti sedavõrd palju mudilasi, et neile kõigile oma täiskasvanut lihtsalt ei jätku – rääkimata lapsevanematest, kes veedavad oma päevi hoopis mujal.

 

Pildil on originaalväljaanne.

Visits: 0

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *