Ükskord, juba tükk aega tagasi, ma mõtlesin, kas ma võiksin olla kunstnik. Mitte selles mõttes, kas mul annet jaguks, nagunii pole ju täheldanud, et jaguks, vaid selles mõttes, kas ma suudaks olla pidevalt, või vähemalt väga sageli, loomisseisundis. Kas suudaksin olla kogu aeg sellises seisundis, et vaim peale tuleks.
Kunstnikke ja kunsti on muidugi igasugust, aga ma mõtlesin, kas suudaksin olla selline kunstnik, kes loob kunsti, mis toidab hinge, teeb paremaks inimeseks. Nagu näiteks Arvo Pärt ja tema looming. Ta poeg on ühes intervjuus öelnud, et Arvo Pärt kirjutas muusikat tavalise koduse elu keskel. Kuidas ta seda suutis?!
Selleks, et kunsti luua peaksin kogu aeg oma hinge eest hoolt kandma, peaksin kogu aeg paigas olema. Selleks, et loomisseisundis olla, peaksin pidevalt selleks midagi tegema; mediteerima, mere ääres käima jne. Mingi ajaga tuleks ilmselt seisundi saavutamise harjumus ja seisund tekiks lihtsamalt, aga siiski nõuaks loomisseisundis püsimine pidevat hoolt.
Nii ma mõtlesin kuni ükspäev, hoopis muude mõtete keskel, oleks mul peas justkui tuli põlema pandud. Mis kunsti looja, mu elu on ju see kunst ja mina oma elu kunstnik! Ongi vaja iga päev luua, ongi vaja iga päev olla selles loomisseisundis. Ja ongi selleks vaja iga päev oma hinge eest hoolt kanda, iga päev teha midagi, et vaim peale tuleks, et suudaks luua tõelist, hinge kosutavat, paremaks inimeseks tegevat elu.
*-*-*
Arvo Pärt ühes intervjuus, allikat ma kahjuks ei leia.
A.S: “Mida te selle kummalise vaikuse saavutamiseks teete?”
AP: (Naeratus) “Jah … mida ma teen? Selleks ei pea tingimata käima kontsertidel või ooperis …”
A.S: “Vaid …?”
AP: “Hoh, endal tuleb astuda esimene samm. Pääseda ligi vaikusele iseendas. Sa pöördud ära, seisad ja mõtled „Kus ma olen?“ Allikas on meis endis. Tuha all hõõgub tuli ja meie ainult peame sellele pisut värsket õhku andma. Nii on alati olnud, nii oli ka Noa ajal.”
Views: 2