Ma vist ei ole seda lugu veel rääkinud, seda visualiseerimise lugu.
Noh, oli jälle nii, et mul oli väga, väga vaja uut töökohta. Eelmine töökoht lõppes ära, s.t. see ettevõte lõpetas eksisteerimise ja siis ma läksin aastaks ära. See ärakäik on omaette lugu, aga sellest teine kord. Ja siis ma tulin tagasi ja siis mul oli uut töökohta vaja, s.t. elamiseks raha, aga muudmoodi ma ei osanud raha teha, kui töökohal. See töökohavajadus oli juba päris akuutseks muutunud (või noh, mis muutunud, eks ma ise mõtlesin selle akuutseks). Ühel päeval ma otsustasin, nii aitab!, läksin poodi ja ostsin ajalehe, lõin ajalehe lahti, leidsin töökuulutuse ja saatsin CV ära. Selliselt ühe hingetõmbega see käiski.
Ma pidin selle töökoha saama! Mul oli seda töökohta väga vaja! Ja ma kavatsesin teha kõik, et see töökoht saada.
Selleks ajaks olin juba kuulnud visualiseerimise tehnikast. Ma ei mäleta kust ma kuulsin või kuidas seda täpselt tegema pidi, aga mõte oli (ja on) see, et kujutad ette, seda saamas, mida soovid ja et see sul juba on, mida tahad ja oled selle eest tänulik. Seda mäletan juba väga selgesti, kuidas olin Nõva rannas, seisin tugevas tuules, käed laiali ja vaatasin otse päikesepaistesse. Tõmbasin igasse oma rakku võimast päikese jõudu ja kujutlesin, kuidas kasutan seda jõudu töövestlusel. Kujutlesin, kuidas käitun selliselt, nagu see, kes selle töökoha saab. Kujutlesin ennast konkurssi võitmas.
Niipalju õnnestus kohe, et mind kutsuti kohale. Uhh, kümmekond inimest ärevalt ootamas ja siis rühmatest, mida filmiti. Sattusin ühte rühma inimestega, noh ütleme tagasihoidlikult, kellega ma ei klappinud. Kartsin, et satun nende tõttu halba valgusesse, aga püüdsin sellest mitte välja teha ja käituda oma visualiseerimisele toetudes. Seejärel veel kirjalik test. Ma ei teadnud, kuidas mul õnnestus, aga ilmselt siiski hästi, sest umbes nädala pärast kutsuti järgmisesse vooru. See oli siis vestlus ühe potentsiaalse ülemuse ja kolleegiga. Ma ei teadnud, kuidas mul õnnestus, aga ilmselt siiski hästi, sest umbes nädala pärast kutsuti järgmisesse vooru. See oli siis järjekordne vestlus potentsiaalse otsese ülemusega. Väga närvesööv protsess, mis kestis nädalaid, aga ma ei lasknud oma energial lahtuda ja visualiseerisin edasi. Jõudu andis juurde, et viimasel vestlusel öeldi, et olin kirjaliku testi eest saanud maksimumpunktid. Ja siis vaikus ja ootamine, vaikus ja ootamine.
Ning äkitselt telefonikõne: „Oleme sind välja valinud, tule hakka tööle!“ Kuigi olin seda kordi ja kordi visualiseerinud, tuli see mulle suure ootamatu üllatusena. Kas tõesti MINA, kas tõesti nad valisid MINU välja?! Pärast sain teada, et konkurss oli 100 soovijat ühele kohale. Visualiseerimise vägi tõepoolest! Skeptik ütleks muidugi, et juhus ja, et ju ma siis vastasin teistest paremini nõudmistele. Noh, las see skeptik mõtleb, mis ta tahab, aga mina tean, et visualiseerimisel on vägi.
Views: 3