See on avaldamata käsikiri*, autobiograafia, kirjutatud 1991. 20 aastat varem kirjutatud autobiograafia, mis käsitleb peamiselt ametialast elu (Nikolai Kusmin oli tuntud Eesti arhitekt) on avaldatud, kuid see käsikiri puudutab eraelu ja väga isiklikke eraelulisi seiku. Õieti on see vana mehe piht, kirja pandud 85 aastaselt, 3 aastat enne surma. Käsikirja lõpus selgub, et ta tõesti tahtis kirja panna kõik oma patud ja mitte midagi varjata, „et veel maises elus analüüsida ja üle kontrollida kõik minu poolt toimepandud tegusid“.
1991. aastal Eesti iseseisvudes julges vana mees kirja panna kogu oma elukäigu nii nagu see oli, varem pidi ta muidugi paljut poliitika ja riigikorraga seotut varjama.
Kirjutis on vägagi ladus, kohati isegi põnev ja kohati kurb ja valus – nagu elu ikka. Nikolail, Kollal, nagu lähedased teda kutsusid, oli värvikas elu ja tema iseloom kõike muud kui, kuidas seda öelda, igavat elu taotlev. Hiilgava arhitektikarjääri kõrval oli tal tormiline eraelu ja mis seal salata, päris huvitav oli lugeda, mida ja kuidas kirjutab oma elust tõeline naistemees.
Kust ma selle käsikirja üldse sain?! Kolla oli mu ema võõrasisa vend ja oma sugupuu jälgi ajades sain teada, et selline käsikiri asub Arhitektuurimuuseumis. Arhitektuurimuuseumis tegingi käsikirjast ja mõnedest perekonnafotodest koopiad.
Tähelepanuväärne on see, et ma olin alati teadnud, et mu vanaema abiellus venelasega, aga nagu sellest autobiograafiast selgus, ei pidanud Kusminide perekond endid kunagi venelasteks. Seega oli väga põnev lugeda, kes nad siis tegelikult olid.
Pildil on Nikolai Kusmin oma esimese abikaasa Maria Durnowoga.
Views: 2