Olav Egil Aune ja Espen Mineur Sætre´i intervjuu Arvo Pärdiga raamatust “Arvo Pärt peeglis”
Lk 265 AP: “Noh, mis täpselt on meditatsioon? Meditatsioon otsib tühjust, värvitust. See on nagu omamoodi vedel lahus; sa kallad midagi millegi teise sisse, osised segunevad omavahel ja varsti ei oska sa neil enam vahet teha. Piirjooned on kadunud. Oma muusikaga püüan ma luua sellest lahusest kontsentraati. Moodustada selle vastandit – me võime seda kutsuda kontsentreerumiseks. Kristluses on see kontsentreeritus koondunud ühteainsasse isikusse – Kristusesse -, tema on kontsentraat. Minu muusika ei tegele mitte kosmose, vaid mikrokosmosega. Ma otsin olemise algset kontsentraati, „suurt pauku“. Kui lääne traditsioonis räägitakse jumalast, on selles sageli midagi eufoorilist, midagi unelmalikku – seal mõeldakse eeskätt kosmilistes mastaapides. Ida kristlik traditsioon tunneb huvi pigem mikrokosmose, inimese sisemaailma vastu. Ma räägin sellest, mis meis endis on püha.”
Lk 269 A,S: “Mida te selle kummalise vaikuse saavutamiseks teete?”
AP: (Naeratus) “Jah … mida ma teen? Selleks ei pea tingimata käima kontsertidel või ooperis …”
A,S: “Vaid …?”
AP: “Hoh, endal tuleb astuda esimene samm. Pääseda ligi vaikusele iseendas. Sa pöördud ära, seisad ja mõtled “Kus ma olen?“ Allikas on meis endis. Tuha all hõõgub tuli ja meie ainult peame sellele pisut värsket õhku andma. Nii on alati olnud, nii oli ka Noa ajal.”
Foto: Arvo Pärt 2020. aastal Arvo Pärdi Keskuses arhiivi jaoks oma loomingust rääkimas. Foto autor: Birgit Püve Allikas: Arvo Pärdi Keskus Foto on siit.
Views: 9