Keerasin tulivihasena ringi ja suundusin otsejoones metsa. Kallim oli mind täiesti välja vihastanud! Ma ei mäleta enam, mis teemal meie vaidlus oli, kuid see oli midagi väga olulist, nagu see, kas jalgrajad meie aias peaks kulgema vasakult paremale või paremalt vasakule või kas vesi meie tiigis peaks vulisema või sulisema. Igatahes ei võinud ma seda nõmedust enam kauem taluda ja läksin ära metsa. Tehku siis ise ja üksi seda aeda kui ta nii väga tahab! Ma ei hakkagi seal olema. Olen parem metsas.
Tormasin tihniku vahele, et minust jälgegi näha poleks. Ja ega ta nagunii mind siit otsima ei oleks julenud tulla. Vot paras talle, kui ma kadunud olen, siis hakkab aru saama, kui hea ma olen. Siis ta hakkab mu järele igatsema ja siis ta veel kahetseb, et ta minu tahtmist ei teinud. Siis ta saab aru, et minu mõtted on hoopis mõistlikumad ja loobub oma imelikest tahtmistest. Kui ta mind tükk aega ei näe, siis ta mõistab, et ta ei saa ilma minuta ja tuleb mind metsa servale hõikuma. Ja siis, kui ta lubab, et ta kõiges minuga nõustub, siis ma võib-olla tulen tagasi. Aga ainult võib-olla, sest ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan tagasi tulla. Siis ma vaatan, kuidas ta … korraga tardusin soolasambaks!
Metsast kostis kõige jubedam, hirmuäratavam, koledam hääl mida ma kunagi kuulnud olen. Ilmeksimatult kuulus see mingile loomale, mingile hirmuäratavale kiskjale. Hääl oli kohutavalt vali, käre kriiskamine, hirmus möirgamine. Ma ei julenud liigutada kartes, et kui ma jooksma hakkan, siis see hirmus kiskja hakkab mind taga ajama. Kostis uus möiratus ja põgenemisinstinkt sai mõistusest võitu. Välgukiirusel olin tagasi metsa servas.
Nägin juba eemalt, et kallim on endiselt aias. Manasin näole oma kõige ükskõiksema ilme ja lonkisin muretult aeda. Korraks võib ju mujal ka jalutamas käia ja mis ma seal metsas ikka nii pikalt patseerin.
Kallim oli ka seda koledat häält kuulnud ja muidugi oli tal hea meel, et ma elusalt ja tervelt tagasi tulin.
Hakkasin siis turvaliste koduseinte vahel uurima, mis kole loom see meie metsades elutseb, kes sellist verdtarretamapanevat häält teeb. Kuulasin meie metsades tehtud helisalvestisi ja konsulteerisin kogenud jahimehega ja tuligi välja, et see kole loom Capreolus capreolus pidi olema. Hea, et eluga tulema sain.
Siin on sarnane hääl, aga see, mida mina kuulsin ei olnud vahedega ja haugatuste moodi, vaid ühtlane möire, sarnane sellele, mis on selle salvestise lõpus.
Views: 4