See on tõestisündinud lugu. Ma tean, et see on tõestisündinud, sest see juhtus minuga.
Minu kodu lähedal on üks koht, müstiline, võimsa energiaga koht. Selles kohas on üks puu, eriline, suur, jändrik mänd. Sellel männil on mitu tüve, mis tuulega üksteise vastu hõõrudes erilist sahisevat, nagisevat häält, justkui kõnet tekitavad. Selle männi otsa saab ronida ja seal saab istuda. Esimesel korral seal käies küsisin luba ja mulle tundus, et mul lubati männi otsa ronida ja seal istuda.
Kord olingi seal ja istusin männi otsas võimsate harude vahel. Ei mäletagi, mis ma seal mõtlesin, tõenäoliselt lihtsalt olin, sest see koht ja puu dikteerivad selles kohas olemise. Korraga kuulsin, justkui teisest maailmast saabuvat, tugevate tiibade vihinat ja väga enesekindlal toonil hõigatud „kronk-kronk-i“. „Kronk-kronk-kronk“ ütles nõudlik hääl uuesti ja suur läikivmust ronk lendas poolkaares ümber minu ja jäi mu ette kuuse latva istuma. „Kronk-kronk-kronk-kronk“ teatas mustkuub oma ees-, isa-, ja perekonnanime ning seisuse. „Kronk?“ järgnes käskiv küsimus.
Tagantjärele mõeldes käitusin muidugi tõelise matsina, aga ma tõesti olin keeletu ega osanud midagi vastata. Jõllitasin suu vett täis ja pea jahmatusest, aukartusest ja äkiliselt tabanud alaväärsustundest tühi. Ja siis see juhtus. Ta vaatas mulle silma.
Mind läbistas justkui välgunool, tugev energiasähvatus. Olin millegi väga ürgse, võimsa, müstilise ja salapärase kogejaks. Meie pilgud kohtusid vaid sekundiks, sest ma keerasin ehmunult pilgu kõrvale. See oli nii ootamatu, minu jaoks midagi täiesti ennekogematut.
„Kronk-kronk“ konstateeris ronk, lisas hoiatava „kronki-i“ ja lendas sahinal minema. Ronisin kiiresti puu otsast alla ja ruttasin koju, sest tundsin ennast korraga väga ebakindlalt.
Aga miski sellest pilgust jäi minusse. Kui mõtlen sellele juhtumile tunnen kehas imelikku surinat ja teadmist, et see kohtumine oli jätk millelegi, millest ma veel päriselt teadlik ei ole ja sellele järgneb midagi, mille aeg pole veel käes. Maailmades on palju, millest me tuhkagi ei tea ja mida me mõista ei oska, aga nüüd ma vähemalt tean, olen omal nahal kogenud, et ronk ehk kaaren tõesti nõialoom on.
Pilt on pärit siit.
Views: 5