Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid logo round extra small

Tove Jansson „Reis kerge pagasiga“

Tove Jansson on kindlasti üks mu lemmikkirjanikke – ääretult tark, üdini inimlik, ebamaiselt läbinägev. Tahtmist aru saada pole enam vaja, sest on jõutud kirka mõistmiseni, selgitusteta, nimetamisteta mõistmiseni. Ma saan täiesti aru, ta saigi ainult üksikul saarel elus olla, vaikuses ja tegelikkuses.

 

„Reis kerge pagasiga“ on pisike novellikogu, täpselt paras reisile kaasavõtmiseks kotti pista. Eriti väsitavale närvesöövale reisile, kus on hädasti vaja korraks vaikust ja rahu. See raamat loob täieliku omaetteolemise tunde, aja ja ruumi, kus kõik on nagu on. Tegelikult on mõned novellid selles raamatus üpriski häirivad, aga nad ei häiri, halba järelmaitset ei jää, ainult tunne, et asjalood on nagu on, nii peabki olema ja nii on kõige parem. Miski nendes lugudes resoneerib minuga sügavalt kaasa, miksi mida ma tean ja tunnen, kui ma midagi ei mõtle, lihtsalt tean ja tunnen. Selle kohta ei ole võimalik mitte midagi öelda.

 

Lk. 18 „Vanaema arvab, et ta on laheda sallivuse tipp, aga tegelikult koormab ta suguseltsi tagasihoidlike soovidega, mis võivad oma vabameelsuses üpriski tülikad olla. Oleks olnud ju väga lihtne osta näiteks mingi stiilne paksust klaasist kauss, aga ei – siis oled sa väikekodanlik ja üldsegi mitte armas.“

 

Lk. 190 „Onu ootas vesiroositiigi juurde minekuga, see pidi alati viimaseks jääma. Ta kõndis troopilist rohelust läbivates kitsastes vahekäikudes, ümberringi oli džungel käeulatuses, aga ta ei puudutanud iialgi taimi ega lugenud nende nimetusi. Ainult mõni kord tuli kange tahtmine otse sellesse lopsakasse õitsemisse sisse minna, hoolimatult jumaldades otse sisse ja vaatamise asemel katsuda. See ohtlik tahtmine muutus veel tugevamaks vesiroositiigi ääres, lootosetiigi ääres – ümmarguse basseini ääres, kus vulises pidevalt voolav läbipaistev vesi – mis tunne oleks, kui võtaks kingad jalast, kääriks püksisääred üles ja astuks sisse, kahlaks aeglaselt teise serva läbi õite ja laiade lehtede, laseks neil mööda libiseda ja taas kokku vajuda, nagu poleks midagi juhtunudki. Täiesti üksi, Kasvumajas, soojas ja üksinda.“

 

Lk. 206 „Tormi iil paiskas Kasvumaja uksed lahti, klaas klirises, rajuilm tungis sisse ja pani vesiroositiigi lainetama, väga nõrgalt, aga ikkagi lained. Onu tõusis, läks otse basseini äärde ja astus sisse, kahlas edasi, lükkas lehti ja vesiroose vähemagi lugupidamiseta eest ära, keeras ringi ja hüüdis: Josephson! Kas sa näed, mis ma teen!
Tore, vastas Josephson ja pani raamatu käest. Lase aga edasi. Väga virgutav.
Pärast istusid nad kuni kinnipanekuajani, rajuilm andis pikapeale järele ja valvur rahunes maha.“

Visits: 1

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *