Sergei Volkonski “Kodumaa”.
“Oo, see maja, mis lõhnab puunikerduse, kuivanud ja elavate lillede järele! Sõbralik gootika, hubane hiilgus; imeline vaade terrassilt, igast aknast. Ja kõik: õhk, valgus, lõhnad, portreed, raamatud ning vaikus ja kõnekõmin – kõik on mähkunud kose vaibumatusse mühasse… Minu vanaema magamistoa aken avanes kose poole. Mustvalge gooti mööbel; hele punaste lillekestega sits; portreed, vaasid, mälestused. …