See on armas, südamlik raamat elust, armastusest, vanadusest, surmast, Mehest ja Naisest. Peategelane on veidi irooniline, aga ikka soe ja südamlik – harvaesinev kombinatsioon. Selline omamoodi raamat, natuke isegi sürr, see tähendab minu jaoks olid dialoogid kohati sürrid. Soovitaks lugeda, aga raamatu lõpp on nii kurb. Raamatu pealkiri on sellest, et raamatus peategelane, Mees, armastab peale sööki magada ja siis naine ütleb ikka „Sina maga, mina pesen nõud“. Pärast Naine sureb ja see ongi selles raamatus kurb ja siis selle Naise matusel ütleb Mees hüvastijätuks „Sina maga, mina pesen nõud“. Nüüd ma rääkisin küll ette ära mis saab, aga see pole selles raamatus peamine ja eks ikka enne lõppu juba taipab, et see surmaga lõpeb. Kuigi nalja saab ka, mitte lõpus aga vahepeal.
Ja illustratsioonid! Nii lahedad autori illustratsioonid! Millal sa viimati lugesid illustreeritud raamatut?!
Kindlasti soovitan lugeda korduvalt viidatud Sehkendaja blogi ja tema postitust selle raamatu kohta.
Sehkendaja välja toodud lõik lk. 136, mis mulle ka meeldis ja mida raamatus rohkem kui korra tsiteeritakse.
“Kusjuures Inemise kohustused ei ole mitte üles kirjutatud ühessegi usalduse-wäärilisse raamatusse; kui ka sada aastasada mööda saab, torkab ikka silma, et hää oleks, kui oleks teistsugune Eluwiis ja teistugune Kord.
Rahu sulle, Wend.”
Pilt on siit.
Views: 8