Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid logo round extra small

Rein Raud „Pisiasjad, mis omavad tähtsust“

Oi küll on hea raamat, seda ma soovitan küll lugeda! Lühijutud, mõni vaid üks lause pikk, paari sõnaga kirja pandud tuum, täis tarkust, mõtteerksust, soojust, humaansust. Autori mõtted justkui suvaliselt meede tulnuna kirja pandud, kõik segamini; seisukohavõtud, mälestused, ilukirjanduslikud väljamõeldised. Autor ise ütleb: „See zhanr – ilukirjanduslike katkete ja arutlevate mõlgutuste segu – on rohkem omane Ida-Aasia kultuuridele, näiteks Hiinas ja Jaapanis esineb seda sagedasti. Seda nimetatakse «pintslile järgnedes» – autor paneb lühivormis kirja oma elujuhtumisi, mõtteid või muud, mis parasjagu pähe tuleb.“ Lisaks: „See raamat on eeskätt inimestele, keda süsteem ei ole lõplikult alla heitnud. Kellele võib küll tunduda, et kogu maailm ongi süsteemi korraldatud ja kõik peavadki elama ettekirjutatud elu, ja kellele nende isiklikud vaimsed püüdlused näivad seetõttu puuduse või veidrusena. Mõtlen, et see raamat võiks neid toetada. /…/”

 

Berk Vaher kirjutab: “Maailmakirjandus on lõppenud ja kirjandusmaailma lõpus on rand, kus Raud muutub teadmisteookeane risti-põiki tundvast lootsist napisõnaliseks jutuvestjaks. Ning vestab valimiku väikeseid vigurjutte, endal pääs vaimline keisrikroon ja selle küljes kulinaarsed narrikuljused. Jajaa, väärikust õhkub neist sõnakivikestega ajaliivale brikoleeritud tekstikatketest, nagu ka vilgast ja kartmatut teravmeelsust.”

 

Seda raamatut tahaks endale, et vahel üle lugeda ja ennast kosutada, aga nagu väga heade asjadega ikka pole seda enam kusagilt saada. Panen siia mõned väljakirjutused, lühikesed palad, mis viitsisin kogu pikkuses sisse toksida.

 

Lk. 42 Isegi kui vahel tundub, et taotlus elada täisväärtuslikku vaimlist elu mõistab inimese väljakannatamatusse üksindusse, ei maksa sellest veel heita meelt; lähemal järeleuurimisel selgub ju alati, et igaühe lähikonnas leidub mitmeid, kes on halluse maski enesele tõmmanud vaid vastumeelselt ohates, ümbruse survele alistudes, umbes sarnaselt, nagu teeseldes truudust mõnele lehkavale poliitilisele rezhiimile.

 

Lk. 65 Mistahes nüridust tegema sunnituna tuleb kohe mõte, et jäänud on ju veel vaid pelgad kolm-nelikümmend aastat mõtestatud elu, liiga vähe selleks, et tegelda ükskõik millega … ja pealegi võib alati ootamatult tulla hetk, mil need aastad mööduvad kõik korraga.

 

Lk. 72 Koostasin kord pika nimekirja inimestest, kelle viibimist ma oma matustel ei sooviks; seda üle vaadates leidsin sealt nii palju nimesid oma tavalisest ringkonnast, et hakkasin tõsiselt kaaluma, kas ei peaks ma ka ennast nende hulka arvama.

 

Lk. 75 Mistahes kiusatusele järeleandmine toob kaasa piina – ei, mitte teisal, vaid siinsamas, kui lühike hetk on läbi ning meel pilgeni täis kibedust kui mitte muu, siis iseenese nõrkuse pärast. Aga sama vaevane on ka kindlaks jääda ning mitte taganeda sügavustest kõrvu kostvate meelitavate häälte ees – isegi kui teadmine enese tugevusest pakub keelatud naudingule perversset aseainet.

 

Ent kumbki neist vaevadest pole võrreldav kahetsusvaluga, mida saab tunda alles siis, kui ka helde saatuse pakutud võimalus kiusatusele järele anda on ise lõpuks hajunud kaduvikku – miks me ei haaranud tal käest, miks on sel kohal me eluloos hall tühik? – kui aeg, mis halastamatult muudab kõik võimalused mälestusteks on hakanud siluma juba ka käidud tee lainetavat pinda, võttes kõik, andes asemele vaid ammu surnud laulude sõnad arusaamatus keeles.

 

Lk. 76 Kui teil kunagi tuleb saatanliku paratamatusega valida üks kahest, kas armastada või olla armastatud, valige tingimata armastus: õnnetuks osutute te mõlemal juhul, kuid kui te olete ise oma häda põhjustanud, on teil vähemasti mõtteline võimalus seda nautida.

 

Pealegi on siis kindel, et teie elu ei kujunegi täiesti asjatuks.

 

Lk. 87 Pole suuremat kunsti, kui seada otsekui möödaminnes järjestusse hulk seosetuid, näiliselt tähelepandamatuid ja tühiseid pisiasju, nii et nende koosolust tärkaks nägijat vahetult ja äratuntavalt puudutav tähendus – ning samas teha seda nii, et säiliks illusioon, nagu sündinuks see sõnum taustalt suunava käeta, puhtjuhuslikult, nagu toetuks see ühisus tühjusele, elaks hetkes ning muutuks erinevateks ja omavahel kokkusobimatuteks mälestuskildudeks selsamal silmapilgul, kui kellegi meel temasse puutub.

 

Lk. 92 Alati, kui jään pikemalt järele mõtlema selle üle, kas on moraalset õigust end õnnetuks pidada inimesel, kelle elus on väliselt kõik korras, juhtub mulle vastu mõni mu vana tuttav, kellel pole isegi võimalik endale sellist küsimust esitada.

 

Pilt on Prima Vista lehelt

Views: 13

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *