/…/ Ükskord kuulsin oma isa palvetamas: ta heitles meeleheitlikult oma usu eest. [Jungi isa oli kirikuõpetaja.] Ma olin vapustatud ja ühtlasi ka nördinud, sest ma nägin, kui lootusetult ta oli kiriku ja selle teoloogilise mõtlemise ohvriks langenud. Need mõlemad olid ta truudusetult maha jätnud, pärast seda, kui nad olid talle barrikadeerinud kõik võimalused vahetult Jumala juurde jõuda. Nüüd ma siis mõistsin oma lapseea elamust: Jumal ise oli minu unenäos teoloogia ja sellel rajatud kiriku valeks tunnistanud. Kuid teisalt – Ta ise oli sel lubanud aset leida, nii nagu paljul muulgi. Sest olnuks naeruväärne mõelda, et see olnuks inimeste võimuses. Kes – inimesed? Nad olid rumalad ja sündisid pimedatena nagu koerakutsikad, nagu kõik Jumala olendid, ja neis oli vähe valgust, mis ei suutnud valgustada pimedust, milles nad ringi kobasid. Ma olin veendunud, et mitte ükski mulle tuntud teoloogidest polnud oma silmaga näinud „valgust, mis paistab pimeduses“, vastasel korral poleks nad suutnud „teoloogilist religiooni“ õpetada. „Teoloogilise religiooniga“ ei osanud mina mitte midagi peale hakata; sest see ei vastanud minu Jumala-elamusele ja teadmisele Jumalast. Ja lootmata teadmisele, nõudis see vaid uskumist. Seda oli minu isa suurima pingutusega püüdnud teha ja oli seejuures kaotajaks jäänud. Kuid niisama abitu oli minu isa psühhiaatrite, nende naeruväärse materialismi ees. Selles oli ju ka seesugust, millesse tuli uskuda, täpselt nagu teoloogiassegi! Ma olin rohkem kui veendunud, et neil mõlemal jääb puudu nii tunnetuskriitikast kui ka kogemusest. /…/Usu esmase surmapatuna tundus mulle tõsiasi, et see kogemusest ette ruttas. /…/
Carl Gustav Jung „Mälestused, unenäod, mõtted“ Lk. 93, 94.
Pilt on siit.
Views: 3