Kairi Kaarlaid Energia intuitiivteraapia

Kairi Kaarlaid logo round extra small

Aino Kallasega kohvikus

Sain eile töömeili. Ei, ma ei ole pettunud, ka kurb mitte, lihtsalt kahju on, kui koged inimeste langemist lapsikustesse, süüdistamisse, enese upitamisse. Üks teise järel. Täna hommikul enne tööleminekut mediteerides otsisin endas ennast, tugevust oma kõrgemast minast, et mitte langusega kaasa minna.

 

Mina ei pidanud sellele meilile vastama, aga mida oleksingi öelnud. Minu automaatne reaktsioon oleks vaikime olnud. Mida ja kuidas vastata väitele stiilis „Sa oled loll ja paha, aga mina olen tark ja hea!“ Kolmeaastasele oleks vist lihtsam armastuse ja hellusega vastata, aga täiskasvanule, haritud, intelligentsele, elukogemusega, positsiooniga, juba suurte laste vanemale? Ega muud õiget viisi pole, kui samamoodi rahulikult, nagu kolmeaastaselegi selgitada, et ma saan aru, et see on Sinu arvamus ja minu arvamus on see ja see. Mis sellele järgneb? Jätkub kõrgema endana olemise tuleproov. Inimsuhted. Elu.

 

Aga kahju on ikkagi. Budistid ütlevad, et kannatusi põhjustavad ootused. Tõepoolest, sellist meili ma ei oodanud, eeldasin kõrgemat inimeseks olemist. Kas pole kahju, kui ei saa enam oodata kõrgemat?! Mina nii ootan, mina ikka loodan, usun, usaldan. Küllap see kahjutunne on jällegi minu parimaks hüvanguks, selleks, et ma ise püsiks endana. Kuid üksildustunne valdab nii ehk teisiti.

 

Täna pärast meiliga tegelemist läksin Aino Kallasega oma lemmikkohvikusse. Olin kohvikus üksi koos Aino Kallasega, teisi külastajaid polnud. Tellisin oma lemmiksalati, cappuccino ja uue koogi. Täna oli tööl selle kohviku kõige professionaalsem ettekandja, veidi jahe, kuid silmakirjalikkuseta ning sujuv, tasemel teenindus sisendas kindlust ja rahu. Salatist õhkus koka hoolivust, see on nii tähtis, et pole ükskõikselt valmistatud, cappuccino oli selle kohviku tuntud headuses ning kook, ma olin nii tänulik, et kook oli väga maitsev. Nii kahju on kui proovid uut kooki, mis paistab maitsev, aga seda ei ole, täna õnneks tõesti oli.

 

Aino Kallas puudutas sügavalt, sügavalt, oli nii lähedal, päris katmata hinge vastas. Kõhe oli ja samal ajal lõpmatu tänulikkus. Nutt tahtis avatud kohast pinnale tõusta, kuid hoidsin pisaraid tagasi, et ettekandjas mitte kohmetust tekitada. Taevas vilksatas sinist.

 

Aino Kallas kirjutab minu mõtteid ja tundeid, kohati loen justkui enese päevikut. Hirmutav ja hea samaaegselt, vaadata endasse, lasta iseendal enda jaoks välja paista, lasta endal ise olla. Nii olekski ju kõige õigem, olla kogu aeg oma kõrgem mina. Ja mitte ainult endale.

 

Täna oli soe, räästad tilkusid, sula tuul, õhus kevadet. Aga ma ei oota veel kevadet, ma ei soovi veel kevadet, vara, ma ei ole kevadeks valmis, ma ei ole valmis vammuseid kõrvale viskama. Avali olek vajab tasapisi harjumist. Kõik tuleb omal ajal.

Visits: 5

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *