Eesti kadunud külaühiskonnast lapse silmade läbi uue vabariigi alguses. Tolmune ja hääbuv, aga armas ilus-valus. Tänuväärne, et Andrus Kasemaa (s. 1984) on võtnud vaevaks need meie lapsepõlvede mälupildid kirja panna. Mõtled ju ikka oma lähedastele vanadele, et oleks ikka pidanud käima ja küsima. Näed nüüd, keegi on võtnud ja käinud ja küsinud ja kirja pannud ja meiegagi jaganud. Mul on hea meel, et ma vähemalt tädi Manni juures ta sajandal sünnipäeval ära käisin. Ta küll enam ei kuulnud hästi, aga midagi ikka rääkis. (Millised saavad olema meie laste lapsepõlve mälestused?! Tuleb meelde J. Smuuli ütlus „… ja sa ise sündisid siis, kui seuksed inimesed, kellest oleks võinud raudnaelu taguda, hakkasid juba ära kaduma.)
Lk. 46
“Inimesed piltidel olid õnnelikud, töölised naeratasid, isegi kartulimaa peal oli rahu. Võib-olla seepärast hakkas mulle juba põhikoolis meeldima sotsrealism, ülistati ju seal mehisust, vaprust. See kõik oli vastukaaluks tänapäeva kirjanduse tumedusele, ürgsetele, segastele tunnetele, kõigele sellele, mis on moodne, nagu linnastumine, hirm, vaimsed kompleksid, lõhestatus, vanade traditsioonide kadumine, kõik see, mis kisub alla ja mis polegi ehk päris meie olemus. Sotsrealismis aga ülistati sõprust, sõbralikkust, töökust. Kõike, mis inimeses on head.”
Pilt autori samateemalisest blogist.
Views: 1